REFLEKTSIOON (1. seminar)
REFLEKTSIOON (2. seminar)
Teine seminar oli taaskord väga sisukas ning andis palju mõtteid, kuidas õpilaste aktiivsust põnevate meetodite abil tõsta.
Esiteks meeldis mulle väga häälestusülesanne, kuna see aitas suhestuda ning mõelda laiemalt kui tavaliselt. Mida rohkem õpilane erinevate füüsikaalaste teadmiste rakendamist nõudvaid ülesandeid lahendab, seda rohkem tema üldistusvõime suureneb ning arusaamine füüsikast kui ka praktilisest teadusest kinnistub (füüsika pole vaid rõhu definitsiooni vms teadmine).
Seled on head info struktureerimiseks või seoste leidmiseks. Arvan, et kasutaksin tulevikus oma töös neid küllaltki sageli, kuna info esitamine ülevaatlikult ja vaid kõige olulisemat esile tuues on mõistmise aluseks. Nõustun õppejõud Ganinaga, et kalaluu pole ehk kõige parem, kuna põhjus ja tagajärg on liiga eraldi, kuid arvan, et erinevate loomade, lindude, kalade vms pildi sees on õpilastel tore infot esitada. Usun, et kui piisavalt loovust on, saab ka koera pildi sisse tähtsaid mõtteid arusaadavalt kirja panna.
Läbi loo jutustamise on nt füüsikaülesannete lahendamine palju lõbusam. Õppejõud rääkis meile loo, kus taheti teha üllatust ning terve tuba õhupalle täis puhuda. Pidime mõtlema enda toale ning leidma, palju selline tegevus meile maksma võiks minna. Ülesandes sai rakendada teadmisi palli kujust, ruumalast, hindadest jne. Ühesõnaga - lõiming. Vastused tulid väga erinevad - 15, 40, 60, 150, 300 eurot jne. Nii saimegi koos arutledes kõige tõenäolisema vastuseni jõuda.
Seminari lõpus said kaks inimest "kroonid", millele oli kirjutatud füüsikaline suurus, ühik või nähtus. Inimene, kellele sõna pähe pandi, pidi teistelt vaid kas-küsimustega opereerides sõna ära arvama. Minule see väga meeldis, sest sain olla vastaja rollis. Küsija rollis (kui poleks näiteks õpetajat/õppejõudu) oleks väga keeruline olla, sest kui teised valesti vastavad, lähevad mõtted hoopis teistele radadele. Iseenesest usun, et seda meetodit hakkan ma kasutama, kuid kindlasti jälgin õpetajana protsessi, et väärarusaamad ei saaks õpilaste peadesse pugeda.
Kokkuvõttes usun, et mida mitmekesisemaid meetodeid rakendada, seda rohkem õpilased õpivad (üks tegevus ei tohiks olla üle 15min) ja ka õpetaja püsib paremini vormis. Kui kõigil on võimalus kaasa mõelda ja kriitikata (konstruktiivne kriitika on muidugi lubatud) oma arvamust avaldada, on ka klassis õhkkond parem ning tõenäoliselt vähem probleeme distsipliiniga. Minule tekitas nende meetoditega tutvumine hea tunde ning ka koduteel mõtlesin, kuidas erinevate teemade juures neid kasutada.
REFLEKTSIOON (3. seminar)
Esimese ülesandetüübi valisin, kuna tabeli abil arvutamata reaalsuse hindamine näitabki kõige tõenäolisemalt seda, kui palju üldse teemat mõistetakse. Samuti aitab see võrrelda erinevaid ühikuid ning kinnistada arusaama, kui kiiresti mingid konkreetsed kehad liiguvad.
Teise ülesande valisin, et kinnistada graafikult lugemise oskust ning arendada hüpoteetilist mõtlemist (kus oleks kolmas nool?). Õpilased, kes soovivad, võivad ka ise graafiku joonistada, et saada teada kolmanda noole asukoht. Samuti peaks see aitama kaasa ajaühikutes orienteerimisele (60 s on 1 min ja 120 s on 2 min jne).
Kolmas ülesanne on nii füüsikateadmiste kinnitamiseks, matemaatikaoskuse arendamiseks kui ka väärtuste ja vastutustunde arendamiseks. Klassis arutaksime seda ka, et auto kiirus pole kohe startides 100 km/h ning ka parkides mitte. Tahaksin neile rääkida ka liiklusest - väike kiiruseületus ei säästa eriti aega, kuid on äärmiselt ohtlik.
Neljanda ülesandega tahan ma õpilastele näidata, et alati pole meeletult palju andmeid vaja ning kui mõista, mis on ajaühik, saab selle ülesande kohe teksti põhjal lahendada. Samuti saavad kaasa rääkida autohuvilised seoses teiste andmete kasutamisega (nt: autoostul). Arvan, et õpilased peaksid vahel saama oma hobidest ka rääkida ning kui see ühtib tunniteemaga, on seda eriti lihtne korraldada.
Viies ülesanne annab õpilastele võimaluse nö õpetaja kohal olla ning otsida, kas on tüüpilisi vigu või on neid ületatud. Rollivahetus on ju elavdav. Nad saavad mõelda ka vormistuse korrektsusele - millistest osadest peaks koosnema üks hea lahendus? Seejärel saavad nad ülesande ise lahendada. Ehk annab see ka mingeid elulisi teadmisi...
Minu lemmikülesanne on neljas, kuna selle lahendamise kiirus näitab, kes on asjast aru saanud. Pole meil ju midagi muud vaja, kui ülesande teksti. Siiski olen pidevalt näinud, et selliste ülesannete puhul, kus lisaandmeid vaja pole, arvatakse, et on. Eriti kurb lugu on see, kui kriipsutatakse alla ka värv :(
REFLEKTSIOON (4. seminar)
Kuna alustasin oma kooliteed Unipiha Algkoolis, kus õuesõpet austati väga, on minu kogemused selles osas väga positiivsed (õpetajad Eha ja Lembit Jakobson olid selles osas tõelised professionaalid).
Toon mõned näited Unipiha Algkooli õuesõppest nende kodulehelt:
1) Sügis on saagikoristuse aeg: nii põllul kui aias. Kuidas nägi välja õuntest mahla pressimine vanasti, kui polnud elektrit, said kogeda Unipiha lapsed Luke mõisapargis 19.septembrikuu päeva õuesõppe tunnis.
Esimene seminar aines „Füüsika õppemeetodid“ oli väga põnev ja meeldejääv! Minu jaoks oli parimaks osaks oma kogemuste vahetamine ning mõistmine, et erinevates koolides on füüsika õpetamine sõltuvalt õpetajast väga erinev. Sain kinnitust, et tegelikult saab füüsikat õpetades kasutada kõiki õppemeetodeid. Peab lihtsalt arvestama, et nt projekti, rollimängu vms ettevalmistamine ja läbiviimine vajab hoolikat läbimõtlemist ning on ajamahukam. Samas annab üks õnnestunud projekt aluse teistele.
Minu jaoks oli väga meeldiv õppejõu Svetlana Ganina kogemus, kus tema õpetaja pani klassi tööle, et korraldada kohus inertsi üle. Kui aus olla, pole ma eriti veendunud olnud rollimängude õnnestumise osas, kuid see jagatud kogemus andis mulle lootuse, et ehk suudan kunagi isegi midagi taolist korraldada.
Seminaris saadud õppemeetodite leht andis hoogu, et kodus nende meetodite kohta täpsemalt uurida. Hea, et saime ka kodutöös enim meeldivaid kirjeldada ning tuua seoseid füüsikaga.
Metafoori ülesanne oli üpris keeruline, kuna isiklikult leidsin mitu tõlgendusvõimalust ning seda sõbrannale näidates leidis ta hoopis teisi nüansse kui mina. Mõtisklemine oli põnev, kuid mingi vastuse kirjutamine veidi keerukam. Loodan, et tulevas seminaris saame sellel teemal ühiselt arutleda.
Kokkuvõtteks võiks öelda, et antud teemad on minu jaoks väga olulised ning mul on hea meel, et me ei õpi vaid puhast füüsikat, vaid ka seda, kuidas seda õpetada. Seminar ja kodutööd olid minu jaoks kindlasti kasulikud. Õppemeetodite uurimisega saan järjepidevalt edasi tegeleda, aga alus on olemas.
REFLEKTSIOON (2. seminar)
Teine seminar oli taaskord väga sisukas ning andis palju mõtteid, kuidas õpilaste aktiivsust põnevate meetodite abil tõsta.
Esiteks meeldis mulle väga häälestusülesanne, kuna see aitas suhestuda ning mõelda laiemalt kui tavaliselt. Mida rohkem õpilane erinevate füüsikaalaste teadmiste rakendamist nõudvaid ülesandeid lahendab, seda rohkem tema üldistusvõime suureneb ning arusaamine füüsikast kui ka praktilisest teadusest kinnistub (füüsika pole vaid rõhu definitsiooni vms teadmine).
Seled on head info struktureerimiseks või seoste leidmiseks. Arvan, et kasutaksin tulevikus oma töös neid küllaltki sageli, kuna info esitamine ülevaatlikult ja vaid kõige olulisemat esile tuues on mõistmise aluseks. Nõustun õppejõud Ganinaga, et kalaluu pole ehk kõige parem, kuna põhjus ja tagajärg on liiga eraldi, kuid arvan, et erinevate loomade, lindude, kalade vms pildi sees on õpilastel tore infot esitada. Usun, et kui piisavalt loovust on, saab ka koera pildi sisse tähtsaid mõtteid arusaadavalt kirja panna.
Läbi loo jutustamise on nt füüsikaülesannete lahendamine palju lõbusam. Õppejõud rääkis meile loo, kus taheti teha üllatust ning terve tuba õhupalle täis puhuda. Pidime mõtlema enda toale ning leidma, palju selline tegevus meile maksma võiks minna. Ülesandes sai rakendada teadmisi palli kujust, ruumalast, hindadest jne. Ühesõnaga - lõiming. Vastused tulid väga erinevad - 15, 40, 60, 150, 300 eurot jne. Nii saimegi koos arutledes kõige tõenäolisema vastuseni jõuda.
Seminari lõpus said kaks inimest "kroonid", millele oli kirjutatud füüsikaline suurus, ühik või nähtus. Inimene, kellele sõna pähe pandi, pidi teistelt vaid kas-küsimustega opereerides sõna ära arvama. Minule see väga meeldis, sest sain olla vastaja rollis. Küsija rollis (kui poleks näiteks õpetajat/õppejõudu) oleks väga keeruline olla, sest kui teised valesti vastavad, lähevad mõtted hoopis teistele radadele. Iseenesest usun, et seda meetodit hakkan ma kasutama, kuid kindlasti jälgin õpetajana protsessi, et väärarusaamad ei saaks õpilaste peadesse pugeda.
Kokkuvõttes usun, et mida mitmekesisemaid meetodeid rakendada, seda rohkem õpilased õpivad (üks tegevus ei tohiks olla üle 15min) ja ka õpetaja püsib paremini vormis. Kui kõigil on võimalus kaasa mõelda ja kriitikata (konstruktiivne kriitika on muidugi lubatud) oma arvamust avaldada, on ka klassis õhkkond parem ning tõenäoliselt vähem probleeme distsipliiniga. Minule tekitas nende meetoditega tutvumine hea tunde ning ka koduteel mõtlesin, kuidas erinevate teemade juures neid kasutada.
REFLEKTSIOON (3. seminar)
Esimese ülesandetüübi valisin, kuna tabeli abil arvutamata reaalsuse hindamine näitabki kõige tõenäolisemalt seda, kui palju üldse teemat mõistetakse. Samuti aitab see võrrelda erinevaid ühikuid ning kinnistada arusaama, kui kiiresti mingid konkreetsed kehad liiguvad.
Teise ülesande valisin, et kinnistada graafikult lugemise oskust ning arendada hüpoteetilist mõtlemist (kus oleks kolmas nool?). Õpilased, kes soovivad, võivad ka ise graafiku joonistada, et saada teada kolmanda noole asukoht. Samuti peaks see aitama kaasa ajaühikutes orienteerimisele (60 s on 1 min ja 120 s on 2 min jne).
Kolmas ülesanne on nii füüsikateadmiste kinnitamiseks, matemaatikaoskuse arendamiseks kui ka väärtuste ja vastutustunde arendamiseks. Klassis arutaksime seda ka, et auto kiirus pole kohe startides 100 km/h ning ka parkides mitte. Tahaksin neile rääkida ka liiklusest - väike kiiruseületus ei säästa eriti aega, kuid on äärmiselt ohtlik.
Neljanda ülesandega tahan ma õpilastele näidata, et alati pole meeletult palju andmeid vaja ning kui mõista, mis on ajaühik, saab selle ülesande kohe teksti põhjal lahendada. Samuti saavad kaasa rääkida autohuvilised seoses teiste andmete kasutamisega (nt: autoostul). Arvan, et õpilased peaksid vahel saama oma hobidest ka rääkida ning kui see ühtib tunniteemaga, on seda eriti lihtne korraldada.
Viies ülesanne annab õpilastele võimaluse nö õpetaja kohal olla ning otsida, kas on tüüpilisi vigu või on neid ületatud. Rollivahetus on ju elavdav. Nad saavad mõelda ka vormistuse korrektsusele - millistest osadest peaks koosnema üks hea lahendus? Seejärel saavad nad ülesande ise lahendada. Ehk annab see ka mingeid elulisi teadmisi...
Minu lemmikülesanne on neljas, kuna selle lahendamise kiirus näitab, kes on asjast aru saanud. Pole meil ju midagi muud vaja, kui ülesande teksti. Siiski olen pidevalt näinud, et selliste ülesannete puhul, kus lisaandmeid vaja pole, arvatakse, et on. Eriti kurb lugu on see, kui kriipsutatakse alla ka värv :(
REFLEKTSIOON (4. seminar)
Kuna alustasin oma kooliteed Unipiha Algkoolis, kus õuesõpet austati väga, on minu kogemused selles osas väga positiivsed (õpetajad Eha ja Lembit Jakobson olid selles osas tõelised professionaalid).
Toon mõned näited Unipiha Algkooli õuesõppest nende kodulehelt:
1) Sügis on saagikoristuse aeg: nii põllul kui aias. Kuidas nägi välja õuntest mahla pressimine vanasti, kui polnud elektrit, said kogeda Unipiha lapsed Luke mõisapargis 19.septembrikuu päeva õuesõppe tunnis.
Enne, kui õunte korjamise ja pressimiseni jõuti, tutvustasid juhendajad Anneli ja Gea Luke mõisa ajalugu.
2) Kolmapäeval, 3. veebruaril läheme Kiidjärvele RMK programmi "Ütle sina - missugune on talv!" raames. Hommikul tuleme tavalisel ajal kooli. Tagasi oleme tundide lõpu ajaks. Programmi lühikirjeldus: "Igale elusolendile võib talv olla väga erinev. Loodusprogrammi käigus uurime, milline on talv puudele, loomadele, lindudele ja inimestele. Metsaretkel otsime loomade tegevusjälgi, kasutades selleks jäljekaarte, proovime ära tunda raagus lehtpuid ning räägime ka metsamehe talvetöödest. Kuna retk kulgeb mööda Ahja jõe maalilist kallast, siis "piilume" kindlasti ka jääkaane alla."
3) 26.-27 maini oli Unipiha koolipere Emajõe ääres Palupõhja Looduskoolis. Kahe päeva jooksul õpiti tundma sootaimi ja Emajõe vee-elustikku. Lisaks sellele saadi kogemusi meeskonnana töötamiseks. Et see sugugi lihtne pole, näitas „Päästemängus“ osalemine, kus lapsed said olla nii päästjate, kannatanute kui ka mängu hindavate kohtunike rollis. Lisaks silmaringi laiendamisele harjutati kartulikoorimist, õpiti püüdma tiigist ja Emajõest veeloomi, uuriti nahkhiiri. Mängiti ilmakaarte tundmaõppimiseks maastikumängu. Õpiti ka seda, kuidas saada hakkama ilma ema-isata, matkata palava ilmaga 5 km rabas ilma virisemata. Nahkhiirte lennu ootamine ligi tund aega sääskederohkes hämarduvas õhtus oli tõeline kannatlikkuse õppetund. „Nahkhiir lendas üle mu pea nii madalalt, et puudutas peaaegu mu juukseid. Ehmusin ära,“ jutustab Jaspar (3.kl) pärast teistele.
Kuna tegemist on algkooliga, kuuluvad antud näited loodusõpetuse alla, kuid sellistel retkedel saaks tegevust füüsikaga väga lihtsalt siduda. Näiteks saaks 9.klassi soojusõpetuse osa juures rääkida soojusnähtustest järves (sh sellest, miks põhjas on +4 kraadi, kuid miks see alati nii pole (tiheduse teema)).
Mõeldes EV 100 peale, on Unipiha kool koostöös haridusseltsiga Tõrvik algatanud väga toreda projekti "Õuesõppe Koda Pangodi külas". Soovitan tutvuda projektiga järgmisel aadressil: https://www.ev100.ee/et/ouesoppe-koda-pangodi-kulas.
Siin on väljavõte viidatud aadressilt:
"Meie külas ei ole külamaja ja kogukond saab kokku väikeses koolimajas, mis seab seltsielule siiski teatud piirid (maja pole alati vaba!) Miski ei liida kogukonda rohkem kui ühine töö ja selle tulemus, seepärast soovimegi ehitada midagi, mille käigus saame teha ühiselt tööd, saada targemaks ja luua võimalus vähemalt ühe põneva huviringi jaoks – muinasaegne maakeraamika. Koda saab edaspidi tarvitada ka ühiste (lõkke)õhtute, koosistumiste, tähtpäevade tähistamise korraldamisel, miks mitte ka külaliste vastuvõtuks. Õuesõpe kui õppemeetod on tunnustatud kaasaegne suundumusena, tasakaalustades õppimist „nelja seina vahel“, lisades looduslähedust ja meeskonnatöö oskust Unipiha Algkooli õpilastele. Meie Õuesõppe Koda on kingituseks Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks. "
Õuesõpe on hea variant klassiruumist välja saada ning teooriat praktikas rakendada. Oluline on eesmärgistatus ja korralik planeerimine. Niisama vaadelda pole mõtet (mõte on, aga kuna ainetundide arv on piiratud, siis kahjuks ei jää selleks sageli aega). Siinkohal ongi toodud välja, miks hindavad õpilased ise õuesõpet.Tabel pärineb Liisi Kördi magistritööst "Õueõppe mõju õpilaste huvi kujunemisele loodusteadustes". Tema magistritööst tuli järelduste osas välja ka see, et kuigi õpilased soovivad kõige rohkem minna õe bioloogiatundide raames, käivad nad õues siiski kõige rohkem füüsikatundide raames. Enim oodatakse õuetundidelt praktilisi töid või katseid ning õpilased on enim huvitatud seikluslikest tegevustest.2) Kolmapäeval, 3. veebruaril läheme Kiidjärvele RMK programmi "Ütle sina - missugune on talv!" raames. Hommikul tuleme tavalisel ajal kooli. Tagasi oleme tundide lõpu ajaks. Programmi lühikirjeldus: "Igale elusolendile võib talv olla väga erinev. Loodusprogrammi käigus uurime, milline on talv puudele, loomadele, lindudele ja inimestele. Metsaretkel otsime loomade tegevusjälgi, kasutades selleks jäljekaarte, proovime ära tunda raagus lehtpuid ning räägime ka metsamehe talvetöödest. Kuna retk kulgeb mööda Ahja jõe maalilist kallast, siis "piilume" kindlasti ka jääkaane alla."
3) 26.-27 maini oli Unipiha koolipere Emajõe ääres Palupõhja Looduskoolis. Kahe päeva jooksul õpiti tundma sootaimi ja Emajõe vee-elustikku. Lisaks sellele saadi kogemusi meeskonnana töötamiseks. Et see sugugi lihtne pole, näitas „Päästemängus“ osalemine, kus lapsed said olla nii päästjate, kannatanute kui ka mängu hindavate kohtunike rollis. Lisaks silmaringi laiendamisele harjutati kartulikoorimist, õpiti püüdma tiigist ja Emajõest veeloomi, uuriti nahkhiiri. Mängiti ilmakaarte tundmaõppimiseks maastikumängu. Õpiti ka seda, kuidas saada hakkama ilma ema-isata, matkata palava ilmaga 5 km rabas ilma virisemata. Nahkhiirte lennu ootamine ligi tund aega sääskederohkes hämarduvas õhtus oli tõeline kannatlikkuse õppetund. „Nahkhiir lendas üle mu pea nii madalalt, et puudutas peaaegu mu juukseid. Ehmusin ära,“ jutustab Jaspar (3.kl) pärast teistele.
Kuna tegemist on algkooliga, kuuluvad antud näited loodusõpetuse alla, kuid sellistel retkedel saaks tegevust füüsikaga väga lihtsalt siduda. Näiteks saaks 9.klassi soojusõpetuse osa juures rääkida soojusnähtustest järves (sh sellest, miks põhjas on +4 kraadi, kuid miks see alati nii pole (tiheduse teema)).
Mõeldes EV 100 peale, on Unipiha kool koostöös haridusseltsiga Tõrvik algatanud väga toreda projekti "Õuesõppe Koda Pangodi külas". Soovitan tutvuda projektiga järgmisel aadressil: https://www.ev100.ee/et/ouesoppe-koda-pangodi-kulas.
Siin on väljavõte viidatud aadressilt:
"Meie külas ei ole külamaja ja kogukond saab kokku väikeses koolimajas, mis seab seltsielule siiski teatud piirid (maja pole alati vaba!) Miski ei liida kogukonda rohkem kui ühine töö ja selle tulemus, seepärast soovimegi ehitada midagi, mille käigus saame teha ühiselt tööd, saada targemaks ja luua võimalus vähemalt ühe põneva huviringi jaoks – muinasaegne maakeraamika. Koda saab edaspidi tarvitada ka ühiste (lõkke)õhtute, koosistumiste, tähtpäevade tähistamise korraldamisel, miks mitte ka külaliste vastuvõtuks. Õuesõpe kui õppemeetod on tunnustatud kaasaegne suundumusena, tasakaalustades õppimist „nelja seina vahel“, lisades looduslähedust ja meeskonnatöö oskust Unipiha Algkooli õpilastele. Meie Õuesõppe Koda on kingituseks Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks. "
Seminarist õppisin eelkõige seda, et olen tõenäoliselt õuesõpet liiga laialt mõistnud. Arvestan edaspidi sellega, et vaatlus ei kuulu õuesõppe alla (kuigi tahaksin veidike vastu vaielda).
Õuesõpe on meetod, mida ma hakkan 100% kindlusega kasutama, kuna ma näen seda ühe huvitavaima meetodina nii õpilaste kui ka õpetaja jaoks. Selle planeerimine (selged eesmärgid , õpiväljundid ja eriti lubade küsimine, transport, toitlustus, programmimaksud jne) on keerukas, kuid kindlasti vaeva väärt!
Seminaris oli meeldiv kuulda, et enamikul olid mingid kogemused õuesõppega olemas ning nad pidasid seda meetodit põnevaks ja väärtuslikuks. Väga meeldis mulle ka see, et saime tuua välja mõttekaardile õuesõppe plussid ja miinused. Samuti oli minu hinnangul väga vajalik planeerimisprotsessi läbi arutamine, kuna esines punkte, millele ma ehk polekski esmaselt keskendunud. Jään lootma, et tulevased õpetajad kasutavad erinevaid pakutud võimalusi!
REFLEKTSIOON (5. seminar)
Aktiivse lugemise oskus on väga oluline kõigis õppeainetes, samuti tulevases elus. Seetõttu peaks iga aineõpetaja andma võimaluse õpilastel seda harjutada. Lisaks ainesisu õpetamisele peab õpetaja endale aru andma, et tema üheks lisaeesmärgiks teiste kõrval on ka üldpädevuste arendamine.
Praktikumis lahendatud aktiivse lugemise ülesanne oli väga põnev, kui minu jaoks jäi 35-st minutist väheks. Suutsin kõik muu välja tuua, kuid ei jõudnud kahte küsimust autorile esitada. Mulle meeldis väga, et leidsin kohe endale meeldiva artikli seoses aatomi- ja tuumafüüsikaga (üks minu lemmikteemadest).
Artikkel pärines ajakirjast "Imeline teadus" ning oli 6lk pikk ning väga heade illustratsioonidega. Põnevat uurimist oleks jätkunud mitmeks tunniks. Kahjuks oli meil aga ajapiirang, mistõttu üritasin artiklist olulisima intensiivselt lugedes välja noppida. Kui õpikud meile sageli ei kirjuta, miks mingi lahendus, valem vms oluline on, siis sealt artiklist tuli täpselt välja, miks uue põlvkonna tuumareaktorid vanadest erinema peaks.
Kodutööd koostades panustasin pigem teadusuudiste otsimise peale. See artikkel, mida ma lugesin on põhikooliõpilaste jaoks ilmselt päris keerukas. Minu koostatud iseseisev töö Novaatorit uurides on mõeldud 9.klassi õpilastele teisel poolaastal, kui erinevate klassikalise füüsika osadega on juba tutvutud ja ta oskab hinnata, millise osaga uudis enim seostub. Mulle meeldiks väga, kui õpilane saaks just mõelda, mida ta uudise juures ise muudaks (seletaks midagi põhjalikumalt, lisaks illustratsioone jne).
Õpilased hindaks üksteise töid alguses ise, hiljem vaataksin üle ega kellelegi hindamisega liiga pole tehtud või kellegi tööd liialt leebelt hinnatud poleks. Arvan, et selline ülesanne arendaks nii õpilaste aktiivse lugemise kui ka kriitilise mõtlemise oskust, samuti tooks vaheldust tavalisele õppetööle.
Usun, et sellised ülesanded on eriti head puudujatele ning vahel kasutaksin seda meetodit kõigi oma õpilastega. Kui õpilane ei suuda aktiivselt lugeda, on tal edasises elus väga raske hakkama saada. Mida varem harjutamisega alustada, seda parem tulemus lõpuks tuleb!
REFLEKTSIOON (6. seminar)
Kommentaarid
Postita kommentaar